Südatalvel läheb, vot, keedupotti bergamott

Viimatise moositeo ajal võis paljajalu aeda põigata. Nüüd paistab aknast lumine hoov ja Remondihull keedab marmelaadi. Bergamotist.

Mandariinide kõrval on kollakasroheline bergamott

BERGAMOTT (Citrus bergamia) on üks huvitav tsitrusbeebi, mis tekkinud sidruni (mõnedel andmetel ka laimi) ja mõruapelsini abielu tulemusena ning mille kõige suurem väärtus on koorest pressitav aromaatne õli. Egas teda ilmaasjata lausa kollakasroheliseks kullaks kutsuta! Bergamotiõli peetakse tõhusaks terviseparandajaks, stressimaandajaks ja looduslikuks antibiootikumiks ning tema lõhnaomadusi hinnatakse nii parfüümitööstuse kui ka teevabrikutes – on ta ju kuulsa Earl Grey koostisosa.

Kuigi paljud Eesti toidu- ja tervisesaidid on üsna üksmeelselt otsustanud, et bergamotivili süüa ei sünni, kasutatakse hapu-mõrkjat aromaatset bergamotimahla siiski näiteks prantsuse köögis, Nami-Nami jagab põnevat bergamoti-mojito varianti ja mina otsustasin keeta bergamotimarmelaadi.

BERGAMOTIKEEDIST valmistatakse ennekõike Itaalias Calabria piirkonnas, sest just seal käib viljakas bergamotikasvatus. Niisiis ei kõhelnud ma sugugi, kui nägin, et mu lemmik puuviljakauplus, Italian Taste in Estonia pakub oma hurmavas valikus ka mahlaseid, värskeid bergamotipuu viljasid.

BERGAMOTIKEEDISE valmistamiseks leiab veebist päris mitu head soovitust inglise keeles – kes soovitab viljad õhukeseks viilutada ja koos koorega kuldseks marmelaadiks hautada, kes koore riivida ja eraldi viljaliha ning mahla lisada.

Mina otsustasin kasutada just viimast varianti. Pesin viis suuremat bergamotti korralikult puhtaks ja riivisin koorelt hoolikalt värvilise aromaatse osa (jälgi nagu sidruni või apelsini puhul, et ei riiviks mõrudat sisemist valget osa), muist panin kuivama, muist potti.

Koorisin viljad (koored jätsin nõudepesumasinat ja külmkappi aromatiseerima, hoolikas perenaine ei raatsi ju midagi ära visata!), eemaldasin valge osa ja lõikusin mahlase sisemuse tükkidena keedupotti, eemaldades keskmise jäigema osa ja seemned, mida õnneks oli vähe.

Kuigi paljud õpetused soovitavad lisada ka vett, siis mulle tundus, et viljad on piisavalt mahlased ja seda pole tarvis. Kuna tegemist on hapu/mõrkja viljaga, läks päris palju suhkrut – lisasin 400-500 grammi moosisuhkrut ja õige veidi ka moosipaksendajat, sooviga saada paksem marmelaad, mida noaga näiteks röstsaiale määrida. Kes keemiat pelgab (mina seda ei karda), võib mõne muu magusainega katsetada, sest üleüldse on moosikeetmine selline asi, et seda peab igaüks oma maitse järgi kohandama:)

Väga hästi sobis keedisesse ka magus Madagaskari vanilliekstrakt. Lasin kogu kraamil umbes tunnikese kokku podiseda, ja voila, sai valmis imeilus kuldne, hapukas-mõrkjas marmelaad! Mu meelest ideaalne juustumoos (õhuke kiht Gambozola peal on lihtsalt jumalik kombo!), aga passib hästi ka meresoolavõiga võitud värskele hapusaiale. Igatahes midagi teistsugust igapäevase maasikamoosi kõrvale.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s