C-vitamiini pomm koduaiast

Mulle on alati meeldinud koduaed, kus saab midagi põske pista. Lapsepõlve koduaias kiikusid suvemagusate vaarikate varred vana talumaja akendeni ja aknatagusesse aeda sukeldudes (just nimelt sukeldudes, sest siis polnud veel kombeks õunaaeda jalgpallimuruks niita), võis põõsast kahmata peoga magushapusid tikreid või sõstraid. Punased olid mu lemmikud, aga suuremat mustsõstravaimustust ma justkui ei tundnud.

Kuni tänavuse suveni – ema, suur mustsõstrafänn, minu kõigi mooside testsööja ning lõpptarbija ühes isikus, arvas, et võiksin mõned ta lemmikmoosid ka siiski keeta. Mustsõstrapõõsad tema õuel on nimelt tänaseni mustjaid mahlakaid marju täis ja kui puudu jääb, saab tuttavatest aedadest lisa soetada.

Mõeldud-tehtud ja moositeo kõrvale pistsin mõne suutäie ikka nahka ka. Jeerum, kui head! Moos tuli neist selline mõnusalt tume, veniv, magus ja hapukas ühtaegu – ideaalne, võiks teatud mööndustega isegi nentida.

MUSTSÕSTAR pole aga mitte ainult mahlane moosimari, vaid üdini kasulik tegelane – kas teadsid, et temas on 4 korda rohkem C-vitamiini (mõne allika kohaselt lausa koroonaviiruse verivaenlast) kui apelsinis? Immuunsüsteemi kõige suurem sõber! Lisaks veel A, B1, B5, B6 ja E vitamiine, mustsõstar peaks aitama korrastada vererõhku, kõhu- ja neeruhädasid ennetama ja vähendama diabeediriski, tal olla ka põletikuvastane toime. Ja silmade tervisele olla mustsõstar samuti hää ning keda vaevavad liigesevalud, vaat noid pidavat mustsõstar samuti leevendama. 

Nüüd lähen ja söön purgi tühjaks:)