Pildid ja video – aiaelu koos siilidega

Ilmselt suur osa Remondihullu jälgijaid juba teab, et meie linnaservas asuva kodu juurde kuulub ka mikroaed: külllat pisike, et rohenäplusest mitte väsida, samas piisav, et seal maitsetaimi ja lilleilu kasvatada. Ja juba kolm aastat on ses aias ka püsielanikuks siilirahvas.

Pereliikme raskekujulise allergia tõttu pidime uue lemmiklooma võtmise juba igaveseks maha matma, kui loomakaitsjast sõber, maastikuarhitekt Karin Bachmann soovitas siili aeda meelitada. ” Aiasiil säilitab küll oma sõltumatuse, kuid liitub enesele teadmata tema jaoks tingimusi kohandava perekonnaga, pakkudes turvalist teadmist liigirikkast koduaiast,” on ta öelnud.  Mis võiks olla mõnusam kui vaikselt mööda aiaserva tuterdav teosöödik!

Nagu ma kirjutasin kolm aastat tagasi ajakirjas Aed: “Olgem ausad, tegelikult võiks taolist lemmikloomapidamist hoopis rohkem olla. Miski pole kurvem kui sügiseti suvemajade ümbruses näljast nutvad kassipojad või rääbakad kutsikad, viimase jõuga suure maantee äärde oma peremeest otsima tulnud. Üks selline väike hirmunud kassilaps redutas aastate eest sõprade Nõmme aias.  Võttis kaua aega, kuni ma ta usalduse võitsin ning temast sai kirjanduskass Belletristika, kodurestorani külaliste absoluutne lemmik, ajakirjapiltide kangelanna, diivanisõltlane ja täieõiguslik salongipidaja.  Mu mälestustes lebab ta ikka oma päikeselaigus laial puidust aknalaual, aeg-ajalt käpaga  imaginaarset tuvi sabasulgedest rapsates.

Mine tea, ehk selleks, et kaotusevalu leevendada, saatis Saatus me aeda ühe toreda okaskera. Suhteliselt nõutult vaatas siilike ringi, vudis terrassini ja tagasi – aga mitte kuskil ei paistnud midagi suupärast. Meie kaks jõllitasime teda üllatunud ja juhmil ilmel. Järgmisel õhtul olime me juba külalise võimalikuks visiidiks palju paremini valmis, varustatud keraamiliste pisikest toidunõude ja kassikrõbinatega. Isegi triibulise päevavarju panime välja, et vihm krõbuskeid läbi ei leotaks.  Ei läinudki kaua aega, kui nurgast varju alt kostus matsutamist.”

Ei teadnud siis veel, et tollest vihmasest ööpoolikust kolm aastat tagasi saab ühe pikaajalise sõpruse algus ja meie kodu rahulikuks suviseks peatuspaigaks päris mitmele okaskerale. Muidugi polnud me siilikese tulekuks kuidagi valmistunud, sest kõik, mida me siilide kohta teadsime, piirdus enamvähem multifilmiga “Siil udus” ja sel omakorda oli teatavasti päriseluga vähe pistmist:) Järgnesid tunnid internetis erinevates foorumites surfamist ja teadmiste ammutamist: mida siil sööb, kus ta magab, kuidas talvitub jne..

Esimesele toidukausile konstrueerisime loomapoe jäneste osakonnast mingi kipaka katusealuse, mis paraku sügiseks täielikult loodusjõududele alla andis. Remondihullu abikaasa võttis kätte ja meisterdas rododendronipõõsa järamasse varju terrassilaua ülejäägist peenema peatuskoha: kaks katusega söögikohta pluss värsket heina täis puhketuba. Lisaks on veel üks ökopuidust, ent väga vastupidav toiduvarjualune ka aia teises servas, juhuks kui sööjaid peaks rohkem olema. Muidugi puhastame siilirestorane igal õhtul korralikult, et nosijad saaks mõnusasti einestada – kuigi nende lauakombed vahest naerma ajavad. Näiteks käib meil Kausis Magaja, kel on komme pärast väsitavat söögikorda ka kausil kõhutades väike uinak teha. Uuem siilirahva toidulauatrend on krõbinad madalast kausist välja lükata, kausiga toidukoha uksele sõita ja niimoodi kausil külitades ja põrandalt süües aeda vaadata.

Muidugi on igas toiduboksis oma veekauss, värsket vett vahetame seal kogu aeg ning lisaks leidub aias ka paar muu madalat jooginõud veega – et ka linnud või mesilased, kes heameelega me lilledega maiustamas käivad, ka juua saaks. Toidukaussides leidub spetsiaalseid siilitoidukrõbinaid, kuivatatud ussikesi jms. siilidele suupärast. Oleme pakkunud ka siilidele mõeldud konserve. Varasematel aastatel koduaias tõelist massihävitustööd korraldanud teod on aga kadunud, ilmselt on uued sõbrad selle eest hoolitsenud Mõni muidugi veel ringi liigub, sest vahel on okaskerasid näha ka tigu või vihmaussi napsamas – elusat siilitoitu leidub aias niisiis samuti.

siilike1

Lsaks esimese suve siilidele Siimule ja Siirile paistab aeda väisavat ka kogu nende suguselts. Eelmisel suvel kahtlustasime, et puhketoas on end sisse seadnud ka siiliemme koos pisiperega, sest keegi vedas suure hooga puhketuppa värsket rohtu ning suve keskpaigas alustasid mururinge paar siilipõnni:) Katsume aiaelanikke võimalikult vähe häirida, sest ega suured rahvahulgad neile ei meeldi küll. Meiega ehk oma hiiglastest pererahvaga paisavad nad olevat harjunud ning kui terrassil või murul ringi liigume, see neid eriti ei sega, nemad ajavad rahulikult oma siiliasju.  Peaasi, et fotokaameraga King Kong liiga lähedale ei tule – siis aetakse end puhevile ja kostab hoiatavat pobinat!

Kindlasti tasub katsetada siil oma aeda meelitada, sest hea isuga uus sõber eemaldab aiast putukad ja muud kahjurid. Kuid aed peab olema keemiavaba – mingitel ülikahjulikel umbrohu jms tõrjevahenditel siilisõbralikus aias küll kohta pole. Samuti tuleb siilisõbralikus aias muruniitmisega ettevaatlik olla – kuna nägime oma murulapi loomisega palju vaeva, siis niidame seda kõige kaunima ja vastupidavama muru saamiseks käsiniidukiga (üks aiaspets ütles, et nii niidetakse ka maailma parimaid jalgpallimurusid + see on muide ka trenni eest!)

Siilile tuleks pakkuda talle sobivat toitu – kel pole spetsiaalseid siilidele mõeldud krõbinaid, sobib ka näiteks väiksemate krõbinatega linnulihast kassitoit. Mitte mingil juhul aga ei tohiks neile pakkuda piima ja leiba, see on okaskerale väga kahjulik ja loom võib koguni surra! Samuti tuleks madalasse joogikaussi panna värsket vett ning pakkuda loomakesele ohutut varjualust (kui pole spetsiaalset siilimaja, sobib ka oksa- või lehehunnik aianurgas), kus inimesed ega muud loomad teda ei ärrita. Tuleb endale teadvustada, et kuigi koduaia elanik, pole siil nunnutatav lemmikloom, vaid omaette elav linnasiil liigiomase eluviisiga ning sellega tuleb arvestada. Meie igal juhul tunneme oma okkaliste sõprade kohaolust koduaias suurt rõõmu:)