Päris toidust ja rämpsust, mis meid haigeks teeb/Real food and the junk what makes us sick

Täna ma jutustan ühe loo…eiei, mitte mutist ja tema allmaaraudteest:) See on toidupostitus elust endast, mis sai ainest ühest tavalisest Eesti toidupoest.

Mu ees toidupoes kassas seisis ema kahe lapsega. Naine paistis olevat minuga ühevanune, kauniste näojoontega, kergelt tüsedusele kalduv (moodsas keeles öeldaks vist: chubby). Aga mu tähelepanu pälvisid tema kaks järeltulijat ja see, mida ma enda ees kassalindil nägin.

Noorem laps paistis olevat vast 10ne, aga oma koguka kehakaalu tõttu paistis oluliselt vanem. Vanem, teismeline laps aga ületas kogukuselt ja pikkuselt ka oma ema – silma järgi otsustades kaalus too nooruk umbes 100 kilo. Nende ees kassalindil kõrgus see, mida võiks nimetada junk at its finest:  küpsised, kummikommid, shokolaadi- ja muud jäätised, kartulikrõpsud, sai, lisaks aga veel viinerid, majoneesi ja hapukoort. Ma vaatasin seda toidukuhilat ja süda hakkas läikima.

Sel toidusedelil polnud MITTE MIDAGI, mida poleks rikastatud maitsvate keemiliste ühendite ja suhkruga. Jaa, muidugi tahaks ma mõelda, et kusagil mujal ootas neid kotitäis päris toitu ja seda kuhilat ei puutu nad kunagi…kui ma poleks pisemat tegelast näinud juba poes aplalt snäkikuhja kallale asumas.

Ärge saage must valesti aru: ma pole ise ei haiglaselt kõhn ega kunagi friikartulitaldrikusse sülitanud. Olen söönud seapraadi ja ahjukartuleid ja biskviiti ning kavatsen seda teha ka edaspidi. Aga ma olen 30+. Ma tean, mis on selle hind.

Selle hind on valutavad põlved ja veremaitse, mis trenni tehes vaikselt, aga kindlalt suhu valgub. Ausõna, ma võin kätt südamele pannes öelda: ma ei usu, et ükski inimene ilma valiks vabatahtlikult võimaluse paks olla. Kogukate laste elu on kõike muud kui kukekomm ka neis koolides, kus klassid kiusamisest vabad.

Hiljuti Hispaanis vaatasin hotellipuhvetis ikka vahest, mida lapsed söövad (olukorras, kus valikus olid rohkem kui 10 salatit, suppi, keelt alla viivat ühepajatoitu, grillitud liha ja kala, mereande ja muud ja muud ja muud). Friikartulid. Burger. Hot-dog. Sai või ja moosiga. Mõnikord ka pasta ja tomatikaste, mis selles kontekstis paistis juba peaaegu et tervislik.

Täiskasvanutel on see oma teadlik valik, mida süüa, aga lapsed – kes nende eest hoolitseb? Üks kõhn ema kandis oma kolme pontsaka plikatirtsu ette terve kuhja friikaid, teisel taldrikul kõrgus burksivirn. Paks laps, ilus laps. Pakse kassegi olevat raskem röövida.

Ometi on maailmas niiiiiiiiiii palju maitsvat päristoitu! Koju tulles lippasin kohe turule (Kenaste talu sibulad oli tarvis ju talveks tuppa tarida). Lisaks mahlased tomatid, suvikõrvitsad, porgandid, tsillid, basiilikust-koriandrist-petersellist kõnelemata ja ongi valmis parim ühepajatoit. Veidike ahjust täiendava rasvata küpsetet sea seljafileed juurde ja mmmmmmm….

Sügisesed juurviljad

Muide, ma teen sellestsamast ühepajatoidust (küll ilma suvikõrvitsata) ka kodust tomatikastet, et siis portsudena sügavkülma pista – hea absoluutselt igasugustele roogadele isada. Mu kiire argipäevaroog näiteks ongi nuudlid sellesama kastmega, veidi parmesani ja basiilikut lisaks. Jube mõnus!

Köögiviljapada

Sügavkülmutamise eest hoolitseb vaakumpakendaja: üks neid 19.90 euriseid investeeeringuid, mis on end mu silmis täielikult õigustanud. Hops kott kinni ja ports tomatisousti külma oma aega ootama.

Tomatikaste sügavkülma

Magustoiduks ‘Emma Leppermani’  ploomid ja matsipaniõunad. Mis sa hing veeel paremat oskad tahta:)))

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s